Künkad, augud, kivid.

"Õnnis on mees, kes paneb

 vastu kiusatuses, sest kui ta

 on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu,

 mille Issand on tõotanud neile,

 kes teda armastavad."

(Jaakobuse 1:12)

Kõndides oma eluteel, satun mõnikord teelõiguni, kus leidub mõningaid künkaid, kivisid ja isegi auke. Mõned künkad on madalamad, mõned kõrgemad ja nii on ka kivide ning aukudega. Renoveerimata teid ikka leidub ja mõnikord enne parandustöid pean kahjuks või õnneks mingil teelõigul kümneid ja kümneid kordi sammuma, enne kui mõistan, et midagi peab muutuma.Võib-olla vajan ma lihtsalt kinnitust, et see teelõik vajab tõesti natuke või kehvemal juhul rohkem parandamist.


Hea on õnneks teada, et need augud, kivid ja künkad, pole mu teel niisama ees, vaid nende eesmärk on katsuda mind läbi ja muuta rohkem Jeesuse sarnaseks. Ja kes teab, äkki need augud tekivadki sellest, et endalegi märkamatult sammun mõnikord ühte teelõiku kümneid kordi ehk siis lihtsamalt öeldes kulutan ise oma tee auguliseks oma tegudega, tegemata tegudega, laiskusega muutuda ja paindumatusega. Eks päris teedega ole ka nii ju, et mida rohkem autosid ühel teel vuhavad, seda kiiremini teekate kulub.


Ma nüüd ei taha öelda muidugi seda, et see, miks elu mõnel teelõigul keerulisem on, on tingitud ainult meist endast. Kindlasti mitte. Eks ole veel tegureid, mis muudavad sileda teepinna kiviseks ja künkaliseks. See on elu. Ma tunnen küll, et mul on vedanud, et Jeesus on koos minuga igas augus, igal madalamal või kõrgemal künkal ja oh, kui hea, et Ta koperdab minuga isegi kivide otsas. 


Mõnus on see, et minul on keegi, kes kuuleb mu palveid ja vastab neile isegi siis, kui ma kuskil augus olen. Mul on hea meel, et just seal augus olles võin hüüda Jeesuse poole, kes on minu tugevaim ja mõnikord ainus tugi tormide keskel, ja hüüda Tema poole, et Tema tooks mulle rõõmu ja rahu, Tema tooks redeli, mis aitaks mul jälle sealt august välja ronida. Tema ongi see redel, mis aitab mind jälle renoveeritud teelõigule.


Ma tean, et on teelõiku, mis toovad mu ellu valu ja kurbust, aga ma tean ka, et need on olukorrad, kus Jeesus saab teha suuri asju ning muuta mind minu nõtruses ning need on need olukorrad, mille pean lihtsalt läbi käima Teda ülistades ja kiites, ning Jeesus parandab kõik katkised kohad, mis teevad valu ja toovad kurbust. Ainus asi on muidugi see, et ka mina pean olemas valmis muutuma ja küll siis, Jumal ka muudab. 


Jumal katsub meid igaühte läbi ja nii nagu kirjutatud on Jaakobuse kirjas siis, kui me oleme läbi katsutud, saame pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad. Milline arm..

"I am Yours regardless of

                                                          the dark clouds that may loom above,

because You are much greater than my pain.

You who made a way for me

by suffering Your destiny.

So tell me, what's a little rain?"

Armastan. Rõõmustan. Nutan.

Armastan, sest mind on enne armastatud. Rõõmustan, sest minu südames on rõõm, mis pole maailmast. Nutan, sest on asju, mis on pisaraid väärt- nii kurbi kui ka rõõmsaid. Olen inimene nagu iga teine- tunnen rõõmu ja tunnen kurbust. Olen mina ja tean, et minu eest on makstud kõrget hinda ja ma tean, et ma pole üksi ja mind armastatakse sellisena nagu ma olen. Ja ma tean, et ma ei saa teha midagi, mis paneks Jumalat mind vähem armastama ja ma tean, et ma ei saa ka teha midagi, mis paneks Jumalat mind rohkem armastama. Ma tean, et maailmas pole midagi kindlamat ja püsivamat kui Jeesus.

Olen inimene, kellel on lubadused alati olulised olnud. Tean ja näen, et maailm annab lubadusi ja Jumal annab ka lubadusi, aga lõpuks on ikkagi need lubadused tõesed, mida Jumal  annab. Maailm võib mind altvedada, Jumal ei tee seda kunagi. Tema lubadused on tõesed ja head.

Ja sellepärast julgen ma öelda, et pole teist kui Jumal. Pole kedagi teist, kes kannaks mind raskustes ja tõstaks mind üles, kui ma peaksin kukkuma. Pole kedagi teist, kes tunneb minust nii suurt rõõmu ja, kes annab südamesse  täieliku rahu ning, kes täidaks mind nii imeliselt. Pole kedagi teist, kellel on minu jaoks imeline plaan ja pole kedagi teist, kes suudaks teha nii suuri asju minu elus.

Temas on minu jõud ja tugevus.

Emale pai

"Ema teab, mis tunne on, lapse soe kallistus põues, õhtul magama minna ja matsuva hommikumusiga tõusta. Ta teab ka, kui õnnelikuks võib teha lapse naer ja tema rõõm pisikeste maailmaavastuste üle. Peab olema vastne ema, et mõista unesegaseid öid, mil kükitad beebi voodi ees ja kuulad hiirvaikselt, kas ta ikka hingab, sest vaid ema teab, et siin ilmas pole midagi õnnestavamat kui rahulikku und nosuv laps.

Selleks peab olema ema, et aru saada südamevalust, mis sööb seestpoolt, kui laps on haige. Kui annaks ära kõik, kas või oma elu, et ta ainult terveks saaks. Kuidas tahaks toetada tema esimesi samme, hoida teda kurja maailma eest, kaitsta lapse põlve ja meheks- naiseks saamist, samas endale aru andes, et vaid iseseisvaks kasvades lööb ta elus läbi. Et temast saaks inimene, kelle kogemuste seljakott on ema kallistuste kõrval ka muud tähtsat kraami täis.

Vaid ema teab, mida tähendab pidevalt enda arvelt aega võtta, sest sul on alati keegi tähtsam, kes vajab tähelepanu ja hoolt. Ema teab täpselt, mis tunne on pahupidi pööratud toas legoklotside otsas koperdada ja kannikuhilast oma mobiiltelefoni otsida. Või pidada teismelisega lõputut vaidlust magamamneku kellaaja üle. Ema teab, kui geniaalne võib olla inimene, vastates pevast päeva eksistentsiaalsetele küsimustele, näiteks kas tähtede taga on elu või kuhu lilled pissivad, kui neid kastetakse. Ema näeb ja tunnetab kõige paremini, kui kiiresti kasvavad lapsed.

Ema oskab, teab ja aitab, kui vaja. Ema saab alati hakkama, mis ka ei juhtuks. Tema peale võib loota. Sest ta lihtsalt on.. ema."

(Ingrid Tähismaa "Arter")

Love Letter from God

Makaronid ja juust.

Kas sina teadsid, et Piiblis on kirjas "ära karda" 366 korda? Seda on täpselt nii palju, et jätkuks igaks päevaks. Isegi kui tegu on liigaastaga. Mina arvan, et see on hämmastav ja järelikult on oluline öelda lahti oma hirmudest. Tean, et see pole kerge, sest mida rohkem me kasvame Temas, seda rohkem hakkavad meid vaevama hirmud, et kas me ikka liigume õiges suunas, kas me teeme ikka õigeid otsuseid, kas see on tõesti Jumal, kes räägib meie südamesse ja nii edasi. Hirm ja kasvamine lihtsalt käivadki vist käsi käes nagu makaronid ja juust, aga kui Jumal ütleb "ära karda", siis ma arvan, et on hea tegeleda oma hirmudega ja vajadusel süüa makarone võib-olla ilma juustuta (või juustu ilma makaronideta- kes teab).

Ma arvan, et Jumalale on oluline, et Tema inimesed teaksid, et me ei pea kartma mitte midagi, kui käime koos Temaga. Jumal ei ole hirmu Jumal- Ta on täiuslik armastus ja täiuslik armastus ajab välja kogu hirmu! Ja pealegi ma arvan, et Jumal teab, et hirm on number üks põhjuseks, miks inimesed proovivad kõrvale põigelda sellest, mida Jumal on palunud neil teha. Hirm on number üks põhjuseks, miks inimesed keelduvad välja tulemast oma mugavusmullist.

Seega ma tahan nüüd öelda, et ära pelga- ole vahva ja rohkesti julge!

Keda kuulad sina?

Kultuur ütleb meile, et me oleme väärtusetud ning, et me pole mitte keegi, kui ei vasta kultuuri standarditele. Jumal aga ütleb, et me oleme väärt nii palju, et Ta on saatnud oma poja meie eest ristile. Keda kuulad sina- kas kultuuri, kes kisendab, et me oleme väärtusetud või kuulad sa Jumalat ning lased Tema sõnal ja vaimul end leida?