Armastan. Rõõmustan. Nutan.

Armastan, sest mind on enne armastatud. Rõõmustan, sest minu südames on rõõm, mis pole maailmast. Nutan, sest on asju, mis on pisaraid väärt- nii kurbi kui ka rõõmsaid. Olen inimene nagu iga teine- tunnen rõõmu ja tunnen kurbust. Olen mina ja tean, et minu eest on makstud kõrget hinda ja ma tean, et ma pole üksi ja mind armastatakse sellisena nagu ma olen. Ja ma tean, et ma ei saa teha midagi, mis paneks Jumalat mind vähem armastama ja ma tean, et ma ei saa ka teha midagi, mis paneks Jumalat mind rohkem armastama. Ma tean, et maailmas pole midagi kindlamat ja püsivamat kui Jeesus.

Olen inimene, kellel on lubadused alati olulised olnud. Tean ja näen, et maailm annab lubadusi ja Jumal annab ka lubadusi, aga lõpuks on ikkagi need lubadused tõesed, mida Jumal  annab. Maailm võib mind altvedada, Jumal ei tee seda kunagi. Tema lubadused on tõesed ja head.

Ja sellepärast julgen ma öelda, et pole teist kui Jumal. Pole kedagi teist, kes kannaks mind raskustes ja tõstaks mind üles, kui ma peaksin kukkuma. Pole kedagi teist, kes tunneb minust nii suurt rõõmu ja, kes annab südamesse  täieliku rahu ning, kes täidaks mind nii imeliselt. Pole kedagi teist, kellel on minu jaoks imeline plaan ja pole kedagi teist, kes suudaks teha nii suuri asju minu elus.

Temas on minu jõud ja tugevus.