Mis siis ikkagi juhtus?

Lapsena olin oma annetest teadlik. Olin siiras ja puhas. Olin kahtlemata tohutult loov ja pööraselt ennastunustav. Minu kujutlusvõimel polnud piire ja minu unistused olid lõputud. Usaldasin teisi ja uskusin iseendasse. Kunagi puudus mul täielikult  see täiskasvanule omane vajadus, et kõik oleks korralikult kindlaks määratud. Näitasin oma kõige tõelisemat olemust nagu inimene, kellel on võõrad hirm ja surveabinõud ning lasksin oma valgusel vabalt särada. Elasin täielikult praegusele hetkele ja võtsin mõnuga iga väiksematki kingitust, mida elu meile pidavalt pakub. Armastasin lumehelbeid ja ämblikke, laulmist ning unistamist, kõva kallistust ja tassitäit auravat šokolaadi. Maailm oli külluslik piiritute võimaluste paik ning abivalmis osaline minu elus. Aga siis juhtus midagi. Ma sain hakkama kuritööga. Kõige rängema kuritööga, millega inimene võib hakkama saada. Ma hakkasin ennast petma. Tõukasin endast ära oma tõelise mina selleks, et saada osaliseks oma ühiskonna tõekspidamistega. Hakkasin omaks võtma teiste inimeste veendumusi selle kohta, kuidas asjad maailmas käivad. Panin lukku oma imeilusad tunded ja hakkasin elama, juhindudes mõistusest. Pühendasin oma päevad mõistuspärastamisele, arvutamisele ja muretsemisele, selleasemel, et hüpata, tantsida ja mängida. Kasvasin suureks ja võitu saigi sotsialiseerimisprotsess.