Sõnad ei tule kunagi õigel ajal ja viisil meelde ning nendega on võimatu täpselt edasi anda seda, mida tegelikult mõeldakse. Kusagil on alati keegi, kes võib sõnadest valesti aru saada. Sellepärast ongi parem end vahest võimalikult väikseks ja märkamatuks teha. Vaikselt seina sisse imenduda, saada üheks mööbliga, millel pole tundeid, mõtteid ega rasket vajadust ennast ära anda, teistega jagada.
Vahest on targem vaikida, vaadata, lihtsalt kuulata. Vaadata südamega, sest ainult südamega näeb hästi ning südamest lähtub kogu elu. Elada südamega ning mitte seda lukku keerata teiste eest, sest meie südamed tahavad, et oleksime vabad. Rääkida inimeste südametesse, sest armastusel on oma hääl ja armastus teeb vabaks.
Vaikida on vajalik, sest armastus ei salli küsimusi. Kui liiga palju mõelda, siis poeb südamesse hirm. See on hirm, mida ei saa sõnadega seletada. Võimalik, et see on kartus, et sind ei austata või ei tunnustata või, et lummus kaob. See võib tunduda naeruväärsena, aga nii ta on. Sellepärast polegi vaja küsida, vaid tegutseda- vaikida, vaadata, kuulata, tegutseda. Tuleb riskida, sest elus on asju, mille eest tasub võidelda lõpuni.

"Hoia oma südant enam

kui kõike muud, 

mida tuleb hoida, 

sest sellest lähtub elu." 

Õp 4:23