Nurinaveski

 Olen arusaanud, et isegi parima tahtmise juures on inimesel raske leida rahulolu. Alati on asju, mille üle saab nuriseda ja kui aus olla ega teisiti ei oskagi. Nurisemine juhtub tihti ja kuidagi alateadlikult.
 Mäletan, et talvel sai tihti nuriseda selle üle, et koguaeg oli pime- läksid kooli oli pime ja kui koolist tulid, oli jälle pime. See tekitas küsimuse, et kas mingil ajal valgus ka eksisteeris veel.
 Nüüd kui on käes peaaegu suvi ja päevad on pikemad, tekib vastupidine küsimus (kui täpsem olla siis väike nurin)- kas millalgi pimedaks ka läheb?
 Igal õhtul, kui käes on uneaeg, on väljas ikka veel valge ja igal hommikul on imestus suur, kui ärkad kell 5:30, sest õues on liiga valge.
Selle asemel, et aega nautida tiirleb peas miski väljalülitamatu nurinaveski..