Mõtteid "Mis on armus nii hämmastavat" Philip Yancey

• Arm- see sõna on nagu tohutu suur põhjavee kiht meie uhke tsivilisatsiooni all, mis meenutab meile, et head asjad ei sünni meie enda pingtustest, vaid Jumala armust. Isegi tänapäeva ilmalike hoovuste keskel sirutuvad peajuured alla armu poole.

• Arm tähendab, et me ei saa teha midagi, et panna Jumalat meid rohkem armastama. Ja arm tähendab, et me ei saa teha midagi, et panna Jumalat meid vähem armastama. Arm tähendab, et Jumal juba armastab meid nii palju, kui palju piiritu Jumal üldse võib armastada

• Arm on tasuta vaid seetõttu, et andja ise on hinna kinni maksnud.

• Andestust ei takista mitte Jumala, vaid meie tõrksus. Jumala käed on alati välja sirutatu: meie oleme need, kes pöörduvad kõrvale. Kuidas me võtame õiguse mitte andestada üksteisele, arvestades seda, mida kõike Jumal on meile andestanud? See, kes ei suuda teistele andeks anda, lõhub silla, mida mööda ta ise peab astuma.

• Armutus tekitab lõhesid ema ja tütre, isa ja poja, õe ja venna, teadlaste, vangide, hõimude ja rahvaste vahel. Kui nende lõhedega midagi ette ei võeta, siis need laienevad, ning tekkinud armutuse kuristike kaotamiseks on vaid üks lahendus- andestuse habras köissild.

• Hoolimata sajast andestuse teemalistest jutlustest ei anna me kergelt andeks ega leia ise kergelt andestust. Me avastame, et andestamine on alati raskem kui jutlused näitavad. Me hellitame oma haigeid kohti, võtame ette keerukaid mõttemanöövreid oma käitumise õigustamiseks, põlistame perekondlikku vaenu, karistame iseennast, karistame teisi- kõik selleks, et vältida seda äärmiselt ebaloomulikku akti- andeksandmist.

• Lõppkokkuvõttes on andestus ususamm. Teisele andeks andes ma usaldan, et Jumal on parem õigluselooja kui mina. Andeks andes loobun ma oma õigusest tasa teha ja jätan kõik õigluse küsimused Jumala mureks. Ma jätan Jumala kätte kaalud, kus õiglus ja halastus peavad olema tasakaalus.

• Inimene sünnib katkisena. Ta elab paranedes. Jumala arm on liim.