pühapäev, 27. veebruar 2011

Kui valu peab tulema, siis tulgu ta kiiresti, sest mul on elu veel ees ning seda on vaja elada nii hästi kui on võimalik. Kui ma peangi valima, siis parem kiiresti. Siis ma ootan või unustan. Ootamine on valus. Unustamine on valus. Aga kõige hullem on see, kui ei tea, millist valikut teha.

Veel vähem kui  nädal tagasi teadsin ma täpselt, mida ma elult tahan. Nüüd aga tundub mulle, nagu oleksin keset tormi, mis pillutab mind siia- sinna, ilma et ma sinna midagi parata saaksin.

Aga mina tean, et Tema käes on kõik, et Tema muudab aegu ja aastaid, et Temal on hea plaan minu jaoks ning, et Tema kõnnib minuga koos kõigest läbi ning kannab mu vaeva. Mina tean, et Tema annab mulle rõõmu, jõudu, armastust ning pühib silmist viimsekui pisara. Mina tean, et Tema juhib mu samme ja ma tean, et Tema toob õiged otsused siis, kui selleks on õige aeg. Mina tean, et ma olen armastatud ning, et minu eest kantakse hoolt.

Lootus ei jäta häbisse.

1 kommentaar:

Kairi ütles ...

Nii ilusti kirjutatud!