Ilmselgelt on midagi.

Õudne, milline kiusatus on alla anda. Ja kiusatus on käratada: saada mind põrgu! Et hetk hiljem ilmselt silmili viskuda ja kisendada: ära saada, ära saada..
Mul pole kuhugi minna.
Hirmus on  see tunne, et oled koju jõudnud. See on see, mida ma olen alati pidanud võimatuks. Aga ometi olen koju jõudnud, kuid ei saa siia jääda. Pean jälle ära minema. Ainult targemana. Ehk liiga targana.
Pinna all on lained, merevaht ja tsunamid.
On emotsioonid. On mõtted. On loomus.
Ja ilmselge on, et isegi kui oleks võimalik pühkida ära kõik lained, peegeldused ja üle elada tsunamidki, on reetlikud silmad seekord siiski ehk liiga kauaks ühte punkti püsima jäänud. Ja liiga reetlikud on nad see kord.
Kui tuimalt ära tappa kõik need mõtted, unustada kujutlused, sisetunne ja mõõtmatus, siis põhi muda all lõõmab ikkagi. Ja seal pesitseb veendumus ikka veel.
Tundub juskui kõik oleks surematu kogu oma õõvastavuses. Sest ma olen juba tuhandeid kordi alla andnud. Ja pole suutnud ikka alla anda. Ja ometi ei ole ookeani ilma maakerata.