Päev ja öö. Kumb on enne?

Kui lootused on liiga suured, tuleb neid eitada, et pettumus ei purustaks neid. Nii ma olengi ühel päeval kehastunud lootus ja teisel päeval lootusetus. Ühel päeval tahan ma kõike uskuda, ja kõik, mida ma näen on hea. Teisel päeval põrnitsen kõigile altkulmu otsa ja mõtlen pahaselt: " Ma pole kunagi millessegi uskunud." Mõlemal päeval olen ma mina ise. Sajaprotsendiliselt. Mul ongi alati kaks tõde varuks. Kui mul on halb, ei mäleta ma seda, et päike oleks kunagi paistnud. Kui mul on hea, ei mäleta ma, et kunagi oleks olnud üldse öö. Ja ma pean elama teadmisega, et mäletan alati ainult ühte poolt.