Näed, kui vaatad südamega.

Kord joonistas üks laps pildi ning kui ema küsis, mida ta joonistab, ütles laps, et joonistab Jumalat. „ Ära aja rumalat juttu,“ ütles ema, „ Jumalat pole keegi näinud ega tea missugune ta on.“ „Noh, pole viga ,“ lausus laps, „ kui ma pildi valmis saan, siis võivad kõik vaadata!“

Mina olen näinud Jumalat. Mitte küll otseselt silmadega, vaid südamega. Südamega saab ka vaadata, tunda. Me kõik oleme näinud Teda. Mina näen Teda praegugi. Näen Jumalat keerutamas männi lumistes okstes, näen Jumalat langevas lumes, näen Jumalat säramas väikse lapse silmis, näen Jumalat … Igale poole kuhu ma ka ei vaataks, ikka näen ma seal Jumalat. Jumalast pole vaja pilti selleks, et me teda näeks. Jumal on igal pool. Iga inimhinge silmis ning südames. Jumal on igalpool, kus iganes ma ka ei läheks ikka on seal Jumal. Ta lihtsalt on igalpool. Jumala eest ei saa põgeneda…

Võib-olla nii paljud inimesed ei näegi Jumalat sellepärast, et nad ei oska südamega vaadata. Võib-olla nad üritavad just sellepärast Jumala eest/juurest ära joosta?
"Ainult südamega näeb hästi," ütles väike prints. Tundub tõsi olevat.